Päritud linnaväline korter ajab mind hulluks. Rant, ei tea mis teha.

Mitmed aastad tagasi pärisin sugulase surma tõttu väikse linnavälise korteri. Selline klassikaline vanainimese kodu kus ma pole siiani midagi ümber liigutanud.

Isiklikult mul pole sinna ausalt öeldes asja. Olin algselt liiga noor, et aru saada mis vastutuse enda peale võtan. Ühest küljest on nagu kena, et ja ja oman nö oma “kodu” mida hetkelises majanduslikus olukorras ma omale muul viisil lubada ei saaks. Aga töökoht on linnas ja tegemist on minu jaoks siiski pommiauguga kuhu tasub ainult suvitama minna, kui ma oleks maal suvitaja tüüpi inimene. Stabiilselt külmemal ajal ahju kütta ma ka ei soovi. Naabrid on ka ainult vanemad inimesed kellega ei oska samastuda.

Nüüd on olukord nii kaugel, et ma olen aru saanud kui raske on seda kohta müüa. Esiteks peaks nagunii minema ja platsi puhtaks tegema, enam vahem adekvaatseks. Aga mis tõenäousus on, et keegi sinna elama tahab minna. Eriti kui on vana korter ja mammikese sisustus. Tahaks lihtsalt ära anda selle korteri, et poleks enam vaja mõelda. Või saaks kellegi sinna elama nö korteri hoidjana, maksab ainult ise kommusid ja kütab, üür on suva niigi seisab tühja? Kommud on atm ainult remondifond ja talvel tuleb soojas hoida. No big deal. Aga bla ma ei viitsi nendel majakosolekutel käia kus mammikesed ainult pläkutavad. Võtke mult ära see needus.

Keegi veel sarnase olukorraga või varasemalt kogenud?